Tihtipeale ei meeldi mulle emotsioone ja mõtteid sõnadesse panna. Sest esiteks pläkutatakse vahel niisama ja ei mõelda tõsiselt kõiki sõnu ja ongi lihtsalt siuke suur mull, et "ma räägin siukest juttu, mitte et ma seda tõsiselt mõtleks, vaid mul lihtsalt tuleb seda teksti ja ma ei hoia end tagasi". Teiseks on see kuidagi labaselt argine, kui sa kõik ütled välja nagu on. Siis ei ole enam müsteeriumi ja põnevust, kui kõik ära räägid noh. Muidugi vahel ei saa rääkimata jätta, vahel peab asjad sirgeks rääkima, välja ütlema oma nõudmised ja arvamused ja ootused ja asjad, mis häirivad.Aga vahel on hea lugeda kehakeelt ja tegutseda millegi muu kui sõnade ajel. Et lased end vabaks ja lähed mänguga kaasa ja TAJUD inimese olemasolu enda kõrval. Mitte ei kuule vaid. Mu meelest on see vahel täitsa põnev.
või tegelt, alati jääb ju ka variant, et ma olen lihtsalt friik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar