Vahel tahaks nii palju asju korraga öelda, et lõpuks jääd lolli näoga seisma, ilma et suudaks midagi mõistlikku neist miljonitest variantidest valida. Ja punastad vastu.

Ja vahel oled tahtmatult sunnitud panema kedagi teiste ees piinlikusse olukorda selleks, et sa saaks aru, et tema käitumine on vale ja teisiti reageerides tegutseks sa enda soovidele ja eneseväärikusele vastu.

Ja vahel avastad, et inimesed, kes on sind õpetanud ja hinnanud, ei saa ise samades valdkondades ja olukordades alati hakkama. Ja siis on natuke kurb. Ja mõtled, et kelle õpetussõnu siis õigupoolest järgida. Kui üldse

Ja vahel tulevad asjad uuesti meelde ja vahel ei julge asju teha ja vahel tehakse tuju sama asjaga nii uskumatult heaks ja vahel samaga p***ks.

Ja vahel...kirjutad oma peidus tunnetest poolanonüümselt internetti. Sest muidu ei julgeks ju.
Jobu