tundub, et blogspot paneb juba peale 2. päeva pange. Oh vell, selle loo moraal on, et disaini ise oma logid.

ei viitsi

Sain eile õhtul järjekordselt ühe osa oma elust paika. Loodame, et see oli ka hea ja tasub end ära. või nii. Tore kui inimesed mõistavad või vähemalt teevad nägu, et repsekteerivad su elu. Peaks seda ise kah rohkem praktiseerima, ehk jäävad ka mõttetud tujulangused harvemaks.

Ja siis ma mõtlesin, et me elame süsteemide süsteemis. Või siis süsteemide süsteemituses. Et kõik igapäevaasjad käivad mingi süteemi järgi. Näiteks vaatasin trammi nr 2, mille peal oli suur POPi reklaam. See reklaam kujutab endast lustakaid joonistegelasi, onju. Aga tegelikult on nii, et keegi EMT marketingiguru uuris välja, et Eesti turul on täitmata lastekõnekaardi koht. siis ta läks oma ettepanekuga mingi juhi poole, kes moodustas töögrupi, mis töötas välja süsteemid ja kontseptsioonid, siis anti reklaamifirmale tellimus, reklaamifirma inimesed omakorda tegid oma visiooni jnejnejne. ja lõpuks sündisid need tegelased nii, et mõni vaene disainer, piinles kell 3 öösel arvuti taga, kaanis liitrite kaupa kohvi ja närvitses kavandite kallal kuni lõpuks mõtles mingid lillad monstrumid välja. Ja päris hästi tulid välja. AGA tavainimesed ei mõtle nendele "kaadritagustele inimestele", kes tegelikult kujundavad meie igapäevaelu, kujundavad neid reklaame, mida oleme sunnitud nägema, otsustavad, mida me ostame ja mis on in või out. Me oleme süsteemi loojad ja orjad. Vaatame tramme ja mõtleme, et issand kui värvilised ja toredad joonistused.

Ja siis ma käisin täna bussijuhte kaameraga kiusamas. Ja filosofeerisime natuke (mitte-bussijuhtidega), ja mõistsin, et olen tobe oma tujukuses. ja mõtlen liiga palju. ja et teistel inimestel võib kah OMA elu olla. või midagi sellist...

"...I am safe when
I am with you
I am warm when
You want me to
I'm am cured when
I'm by your side
I'm all right..."