Eile jõudsin taaskord veendumusele, et kui mul üldse peaks kunagi olema role-model siis on see Kukli.

Ja miks ei peakski.

Eile rääkis ta tööst ja ektreemolukordadest ja eneseületamisest ja millestki veel. Kuulasin ja mõtlesin, et (kurat! :P) see on täpselt siuke õige jutt! Ta räägib asjadest, millele ma olen tihtipeale mõelnud, ta formuleerib, defineerib ja räägib nad lihtsalt ja arusaadavalt ära. Pluss teeb ta meiega siuksedi asju!

Ta paneb isegi pohmas peaga poisid teegema tunnis asju, mida teised mehed ei teeks kunagi ka normaalses olekus! Ja füüsiline eneseületus on kirjeldamatult mõnus.

Ja valus.

Näiteks oled mingis X-raskes poosis, mõtled, et nüüd on küll surm, enam ei saa! Ja siis ta ütleb näiteks et tõmmake kõht kõvasti sisse, surge põlved põrandasse, tõstke kannad üles ja pange küünarnukid maha. Ja pea kuklasse!

Ja ma teen seda, teen rõõmuga, sest tahan teada, kui paljuks on mu keha võimeline ja kus tuleb ette see piir, kui enam lihtsalt ei saa.

Aga as far as I'm concerned, pole seda piiri olmas! ;)

Ja eile õppisime me rusikaga löömist seal tunnis :D