Banksyl oli üks kipa luuletus teise inimese sõnumite lugemise kohta. Itaalias lugesin ja naersin vaikselt ja kaastundlikult.
Täna soris keegi minu mobiilis. Mul jääb ainutl aimata, et kes. Aimangi. Ja mitte et mind oleks marru ajanud see, et ta luges mu sõnumeid vaid see, et ta tuli ja tõmbas oma räpaste paksude sõrmedega lahti mu käekoti luku, toppis sinna oma käe sisse, sobras seal parajalt ringi, sobras veel, käperdas läbi kõik mu isiklikud asjad ja siis alles leidis telefoni. Ja et ta oma räpaste sõrmedega mu pisikese telefoni menüüüs edasi tagasi sobras, otsides otsides otsides. Vastik.
Alguses, kui ma taipasin, et kõik ei ole päris okei, siis mõtsin, et kui ma selle tõpra jälile saaks, siis lööks teda valimatult näkku ja kubemesse. Sest arvatavasti teismoodi sellised inimesed ei mõistaks, et tegelikult ei ole teiste inimeste asjade kallal käimine just kõige parem käitumisviis.
Aga nüüd tundub mulle, et küll võib sellise inimese elu kurb olla, kui tal ei ole midagi muud laupäeva õhtul teha, kui et teiste inimeste asjades sorida.
Küll mõned inimesed on ikka väiklased.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Min huvitab pigem see, et miks sind polnud karu sünnipäeval ja teiseks see, et kesse õnnetu paksude sõrmedega inimene on?!vastik.
vot ma ei teagi päris täpselt, kes see oli. Mingi heasoovilik majasisene kolleeg. Hea kollektiiv onju?
Ja Karu sünnale ma ei tulnud, mis on täiesti andeastamatu ja häbiväärne, sest ma olin väsind eelnevast peost, jätkuvalt pohmellis ja kurnatud ja pettunud umbes enamuses inimkonnas selle kotissobraja värdja pärast.
Aga ma tean raudlselt, et teil oli hea pidu! Muud moodi ei saanud ju ollagi :)
Postita kommentaar