suutmatus rääkida...

...mõistlikku juttu.
Eile tegin päris mitu pilti, aga pildistamise protsessis selgus muidugi, et fotografeerimine ei ole sugugi lihtsam kui videografeerimine. pigem vastupidi. päris mitu korda ohkasin ja mõtlesin, et miks ei ole mul käes xdcam.
mage

Tere, mina olen A ja mul on ületöötamise probleem. Ühtlasi kannatan liigse alkoholilembuse ja suurenenud tähelepanuvajaduse all. Aga muidu läheb mul hästi. Ei kurda eriti. Tavaliselt

Olen täna ära joonud ühe jäätee, veepudeli, 2 red bulli ja tunnen, et kui KOHE midagi juua ei saa, siis on ikka lõpp käes kah. Samuti on raskusi tööle kontsentreerumises ja adekvaatse jutu ajamises. Veel ei ole peojärgse päeva tipp kätte jõudnud ja enne selle saabumist saaks veel tööd ju teha küll, eriti arvestades sellega, et täna on ühe pisikese dvd kaamera review tähtaeg. Hoolimata sellest istun tuima näoga niisama, unistan seljankast ja energiajoogist ja ootan, kuni tänane päev oma vääramatu lõpu leiab. või väärimatu. ootan kuni saabub doom.

mitte see mäng.

telekampsunid ja siis see teine diip asi, mis mul meelest läks

uskumatu, aga ma võtsingi lõpuks endal 2.5 päeva vabaks ja sõitsin suvilasse ära. ja hea oli. päris. selles mõttes, et seal oli külm ja väiksed sugulased olid sügisel ärasõites jätnud endast maha ilge "loomingulise" läbu ja peal selle olid igal pool olid hiirejunnid ja vett sai ainult üle koera üleskaevatud õue kaevust ja see oli jääkülm ja vets oli üle teise õue ja prillaud oli võõrastavalt jäine ja öösel oli kottpime ja hiirvaikne. ja kui ma lasin korraks süsimusta koera hetkeks kottpimedasse õue jooksma, siis oli tõsiseid raskusi tema ülesleidmisega. tal on nimelt juba natuke raskusi nägemise ja kuulmisega, nii et kutsumisest ei olnud kah absull abi. lõpuks nägin ta ikkagi ära, sest ta oli mustem kui pimedus. suht sürr.
novot. aga jube hea oli. ja asja krooniks oli muidugi see, kui telefoni aku sai viimasel päeval tühjaks. I helistas ja küsis viisakusest, sissejuhatuseks mingile töisele asjale, et noh, kuidas sul läheb ja mina vastasin, et hästi, puhkan. ja TÄPSELT peale seda lauset kukkus telefon ära. darn. see kõlas nii ülbelt, et mulle hakkas meeldima. nii tegelt peakski tegema, kui sulle töise asja pärast puhkuse ajal helistatakse, et paned telefoni lihtsalt ülbelt kinni. see on mumeelest jumala okei.

Ja siis, kui eile tulime Jga purjakil koju, arutasime teel rajult telekampsuni nähtust ja otsustasime, et kuigi Cosmo mingi testi põhjal selgus, et tema "päris" vanus on 26 ja minu oma 29, ei saa meist ikkagi kunagi väsinud ja frustreerunud sootuid telekampsuneid. Et me käime ikkagi solaariumis ja teeme jõudumööda meiki ja kanname seelikuid ja naerame ja teeme nalja ja pidutseme ja oleme Naised nii palju kui meil parasjagu tuju on. sest muidu on lihtsalt nõme ja telemaja seinad imevad endasse meiegi nooruse ja ilu.

Teller tegi pildi

vaatasin täna ära lõpuks selle filmi:

Kusjuures filmi alguses vaatasin seda ühe ja siis kuskilt keskelt, peale Paolo Conte täiesti fenomenaalset laulu natuke juba teise pilguga.
mitte et ma saaks midagigi abieludest ja nende olemusest aru. või veel vähem lastest ja nende sünnitamisest ja isaduse hirmudest. aga mehe ja naise vahelisele suhtele sain ma küll pihta. ja vististi paremini kui siis kui K ja M selle DVD mulle sünnaks kinkisid.
seoses selle filmiga tuli mul meelde lause, mille ütles mulle kunagi mu Hispaania onu.
Nimelt, et mehed ei jäta kunagi naist niisama maha, ilma et keegi teine neid kuskil teises kohas juba ei ootaks.

juhtmed

eile jooksis juhe kokku. aga mitte lihtsalt mõtted ei jooksnud kokku vaid nagu...päev jooksis kokku. kõik avastasid, et ma võiks igast asju teha ja mina blokkisin, sest mul on juba asju teha. ja siis jooksiski kokku. R vihastas mu peale esimest korda varjamatult. ta ei ole siuke inimene, kes eriti ütleks näkku, mis ta sust arvab, ta pigem meelitab ja kiidab ja see taktika on ikka tõhusam ju. ja kui kirub, siis ... salaja. aga eile viskas tal küll kopa ette. ja vbla ongi hea, et viskas. mind ehmatas küll ära ja puudutas ammu kuskile ära kadunud südametunnistust. Krt, ilma südametunnistuseta on ikka liiga mugav elu. ei süvene, ei põe, lihtslat toodad. kui toodad.

ja siis vahepeal õnnestus mul BECi väikse Sonyga teha intekaid. Esiteks tuli Indrek Tarand umbes pool tundi varem kohale, mis tähendas läbi linna kihutamist ja läbi telemaja jooksmist seljas kaamera, statiiv ja valguskohver. jõudsin täpselt õigeks ajaks. AGA keegi oli kaamera sisse jätnud, nii et meil ei olnud ühtegi piisavalt täis akut. Manasin näole oma kõige malbema naeratuse, vabandasin ja ütlesin, et üks hetk ma tulen kohe tagasi ja jooksin täiega terevisiooni tuppa. uks kinni. jooksin tagasi, naeratasin malbelt, natuke näost õhetavalt ja küsisin Klt võtit. jooksin täiega terevisiooni tuppa. leidsin laadija, aga seda juhet, mis sealt otse kaamerasse läheb polnud. paanika. jooksin täiega opekate tuppa. R(see teine R) vaatas hämmingus kuidas ma juba ilma malbe naeratuseta toas ringi tormasin ja omaette ropendasin. väikseid akusid polnud. paanika. jooksin täiega M ja J tuppa. uks kinni. PAANIKA. koputasin ja lõhkusin. null vastust. PAAAANIKA. vsjo. intekas jääb ära. uks avaneb..noh, mis tahad. akut on sul? jah. võta. tänks, oled elupäästja! tagasi stuudiosse.

pingutatud malbel naeratusel ja üleni higisena sisenesin stuudiosse, panin kaamerale aku taha ja nentisin omaette, et raadiomikkri aku ei pea küll seda intekat küll vastu. ega ei pidanudki. fakk ja kaos. juhtmenu** ja sõnad ei jää pähe. kuidagi tegime selle inteka siiski ära ja heli jäi isegi enam-vähem peale. suurem nikerdamine jälle, sest BECi kaameral ei ole ka tavalist suunakat mitte. mine veel võõra tehnikaga välja.

ja siis täna avastasin, et mõned mehed lihtsalt ei oska ikka üldse olla. solvu kui tahad, aga see on minu arvamus ja ma ei viitsi suga vaielda, seda enam, et ma enam ei pea.

Mehed, rohkem džentelmenlust!

mõttekatkeid...

tegin endale eriti kange kakao(pool kruusi pulbrit/suhkrut/koort ja pool vett) ja küsisin endamisi, et huvitav, kas sellest midagi halba ka juhtub, kui ma nii kanget asja palju joon. K vastas, et ei vist, elad vähem ja säilid kauem.
Dääm.

ja M ütles noorte tudengite kohta, et nad on veel väga toored, seest vedelad ja pealt ülbed, nii et tuleb neid veidi peksta, et nad aru saaks, et nad midagi ei oska.
ka omapärane ja huvitav lähenemine.

ja Jänks kuule. Ma leidsin selle kleidi, millest sa rääkisid. Mingit hullu pidulik/seksikas kleiti tast küll ei saaks, aga tähtsamale intekale võiks vabalt selga panna küll, teha ametlikuks ja nii. ja randa muidugi kah. ja aksessuaaridega saab stx mängida. Aga ma ostsin selle endale ära :/ Vabandust.

Lähme ujuma?

meeleSPA

spa...spaspaspaspaaaaaaaaaaaaaaaaaaa

võiks igavesti seda kirjutada. ja kohe minna saaremaale spasse ntx. kohe, oota teen veel 2 asja ära ja siis lähen...oota kohe...

laupäeval mondis oli kurbnaljakas. 2 bfmi esimese kursuse mondi tudengit istusid etv 7. makis ja ketrasid musta materjali läbi vaadata. ametlikust mondi ajast, nagu oleks istunud kuskil bfmi tasuta mondis. ketrasid ja otsisid kohti, mida võõõõõõõiks sisse panna...ah ma ei tea, paneme selle...ei tegelt võtame sellle...või....pohhui tegelt. kurb oli. sest ma ei osand neil kõrval kah istuda ja laksust režisseerima hakata. võtsin 16 kassetti musta materjali ja läksin ise läbivaatusesse ketrama. ütlesin, et nemad pangu need asjad mustal real paika, mis on kindlalt teada, kus need asuvad. et saaks nii ehk kiiremini, mina ketran ja nemad mondivad. siis tuli G tagasi ja ütles kurvalt, et nad olid katnud musta materjali küll, aga helid jäid panemata. ei ole hullu, näitasin mondipoisile kätte sõbra matchframe'. ehk ei ole kõige kiirem viis seda teha, aga variant igatahes. siis tuli G ja ültes, et kuule, näita neile kuidas helisid teha. katte heli peksis nimelt inteka helist üle. ebamugav montida, tead, et tõstaks nivoosid ja paneks faded. ega ma kade pole, aga dääm poiss, helisid tehakse viiiiiiiimase asjana. tõega. ja oligi kurbnaljakas. toredad noored olid, aga ma oleks isiklikult solvunud selle inimese peale, kes saadaks siuksed mulle monti tegema. tore on tore, aga kui tööd vaja teha, siis ma tahan enda tiimi inimesi, kes oskavad asju minust paremini. logish suht.

nojah. ja pühapäeval oli räme tootmine teemal "H. A.". He uus reežis oli seal, aga produ osa lonkab jätkuvalt ja aina hullemini. terve päevaga teha ära pooletunnine osa...keeruline. R ütles selle kohta, et ebaprofessionaalne. Mingi hetk jooksis mõte lihtsalt kokku ja muidugi hakkad siis vigu tegema, kui enam kainelt ei mõtle. paar isiklikku võitu saavutasin seal kah, nii et kui hommikul polnud päris selge, kumb meist nagu juhtope on, kas mina või K, kes seda oli vaid paar korda teinud, aga näitas ilmselgeid märke, sellest, et nüüd juhib tema(eriti peale seda, kui ta mul kärulükkaja ükskord oli :P) siis platsil ei olnud selles enam küssi. Uus reežis oli mind ükskord tegutsemas näinud ja juu siis rahule jäänud ja võttis mind kohe omaks. Aga ega seal eriti aega ei olnud kah muneda ja suhteid paika panna. tootsime ju. ja teine võit oli see, kui kokkujooksnud stseeni ümber paigutasin ja asi lahenes. muidugi oli ka kaotusi ja alati võiks valguse paremini panna! El viskas päeva edenedes kopa ette ja ta hakkas plõksima. aga igatahes väikeste nippidega saime päeva õhtusse. Pärast istusime Ega suitsuruumis ja kirusime seda kiirproduktsiooni. aga kahjuks ei ole sellest kirumisest rohkem abi, kui et me saime lihtsalt ennast välja elada peale 10 tunnist rämedat tööpäeva.
ma lihtsalt loodan, et ülesvõetud materjal monteerub raskusteta.

Musi teile Sõbrad!

Sepp tegi ilusa pildi "Klassist"

ma ei karda, ma teen

Viimasel ajal olen hakanud arvama, et ma ei karda eriti midagi. Noh, et kui on vaja Andrus Ansipile öelda, et palun seiske siia ja keerake end natuke vasakule...ei tegelt paremale...ei, nii nagu enne oli, nii oli parem tglt. Seda ma ei karda. Ma enam ei karda ka asju, mis enne ajasid mind rämedalt krampi.Mine esine rahva ees. Mine seisa Ruusaare ette ja tee nägu, et sa saad "selle suure kaameraga" hakkama ja vaidle samal ajal valgustajaga, et pilt on küll kole, aga vististi on peadriektor ise liiga ümara näoga. teeme lihtsalt ära. See ei ole enam hirmus. Muidgugi pildi tegime me ikkagi ilusaks ja peadirektor jäädvustus mõistlikult. Ma ei karda ka veidreid kohti, nagu narkarite pesad ja kopli urkad. Aga see on pigem arutu kartmatus. Aga ma ei karda ka seda.

Aga täna avastasin, et osad asjad siiski löövad mind rivist välja. /.../
Ja mind lööb vahel täiesti rivist välja aukartus ja imetlus mõne inimese vastu. Ma ei suuda käituda sundimatult ja veel samal ajal süüa, kui samas on inimene, kelle tekste ja kelle juttu ja jutte ma võiks kuulata lõputult. Mõte jääb seisma ja ei tule ühtegi asjalikku lauset ega vähegi adekvaatset nalja. Siis tabab mind täpselt kaks mõtet. Esiteks muidugi küsimus selle kohta, kas ta suhtub musse kui mõtetusse /.../ või näeb ta rohkem ja teiseks...teiseks tabab mind tugev soov kuulata neid jutte ja tekste veel ja veel ja igavesti veel.
Sellised inimesed on ohtlikud.
aukartus ja imetlus on tänase päeva kaks suurt ja pateetilist sõna.




täiendus....mingi tund hiljem või nii
ja eks need arvamusliidrid ja imetletavad inimesed saavad ju aru, et nad teistele peale lähevad ja teised neid imetlevad ja on nõus ükskõik mida nende heaks tegema. mina näiteks ei suutnud oma homset püha ja puutumata vaba päeva kaitsta selle "aukartuse ja imetluse" löögi eest ja selle tulemusena istun pool päeva tööl. nõrk :P
women are sooooooo easy.