stop the nightmares

ükskord suve lõpus sõitsin suvilast tagasi Tallinna. Seekord mööda seda mereäärset teed, mis on veidi pikem, aga ka ilusam, kui Keile tee. Oli hämar ja maagiline, sest kuulasin Mum'i, mis kunagi kogemata sattus ipodi ja mida polnud kunagi varem kuulanud.
See oli üks neid maagilisi öiseid sõite. kus oled sa ja on su mõtted ja tunded ja kus usud siiralt, et kõik on siiski veel võimlik ja sinust saab kord ilus ja hea inimene. tol hetkel ma mõtlesin, et sügis on veel kaugel ja seda kaugemal talv ja salaja lootsin, et äkki jääb seekord ehk see tulematagi.
Ega midagi erilist tol õhtul juhtunudki, jõudsin linna ja arvatavasti läksin järgmisel hommikul tööle.

täna kuulan jälle mumi. aga lootus ilule ja õnnele on minust kuskil väga palju kaugemal kui siis, suve lõpus. Eilne päev, mis tipnes julma piinamisega televisiooni otseetris ja väidetavalt minu esimese skisofreense nägemusega ei olnud just kõige kergem. Nagu arvata võis, nägin unes sürrealistlikke õudukaid. ja täna ei taha ma tööd teha. valetan inimestele telefonis ja loodan, et sellest midagi halba ei juhtu, ja keegi selle tõttu haiget ei saa.

täna ei ole lihtsalt päris SEE päev.