Iga kord kui ma ühte konkreetset lugu kuulen, tekib mul sellest seest soe tunne ja igatsus. Suur ja soe ja samas piinav igatsus ühe pealtnäha vähetähtsa minevikuhetke järele. Hetke järele, kus olime Tartus ja oli semi-talv(siuke tüpiline detsember) ja sõime kuskil juustusuppi vist...Aga eks õnn ongi vist väikestes asjades ja oskuses neist rõõmu tunda.

Aga see lugu, kurat, jääb alati põhjalikult kummitama päevadeks!