sain jube pahaseks ühe inimese peale-
rääkisime maailmast ja elust ja religioonidest ja nii.
olen nimelt viimase 1.5 nädala jooksul olnud sunnitud lugema suuremates kogustes igasugu kultuuriteooriaid ja muid ilgeid teooriad, mis on kõik esmapilgul õiged ja töötavad ja mida võib vabalt alguses puhta tõe pähe võtta ja mis siis paar lehekülge hiljem sama autori poolt täiesti maha tehakse.
ja siis me(koolis) pidime neid analüüsima ja süübima neisse ja uurima ja aru saama, et tegelikult ei olegi midagi päris tegelikult ja et iga väide ja postulaat on ümberlükatav ja teisititõlgendatav ja üldse mitte nii, nagu tahaks ja esmapilgul näib.
ühesõnaga potmodernism ja meta-narratiivide allakäik täies mahus.
ja siis tuleb see inimene, kes ei tea neist suurtest teooriatest midagi ja väidab asju, mida on kerge ümber lükata isegi minul, kes ma olen vaid põgusalt kokku puutunud filosoofi, eetika ja kultuuriteooriaga. Tuleb ja väidab ja ütleb, et suured sotsiaalteadlased on oma teooriad laenanud teatavatest religioonidest ja suudnumustest ja need siis lolli euroopa inimese jaoks mugandanud, lihtsustanud ja serveerinud teadusena. ja et tegelt on asjad nii, nii ja nii.
Ma sain siukse jutu peale loomulikult pahaseks. ei saa ju väita postmodernismi ajastul, et mingi asi on nii ja nii ongi. ja et on olemas mingid väited, mida ei saagi ümber lükata, porri tampida ja siis uue, sama targa väitega välja ilmuda.
aga samas, kas ma olen õnnelikum selle teadmisega, et miski pole nii nagu ta tundub? Ja kas ma olen õnnelikum teades, et ükski teooria ei ole täielik ja täiuslik? Kas see teadmine, et ükski religioon/teooria ei ole teisest parem ega õigem ega oma suuremat eksisteerimisvõimalust kui mistahes muu annab midagi peale puhta teadmisrõõmu?