On seda veel?

väga häiritud film oli täna. Oldboy. väga häiriv indeed.
üldse on kuidagi häiritud olemine.
mis siis juhtub, kui näed enda ümber märke ja ilminguid, mida ei taha näha, mis vihjavad alateadlikule suhtumisele. suhtumise muutumisele õigupoolest. ja sa annad endale aru, et neis ilminguis oled osalt süüdi sina ise.
ja arvata võib. ma ei ole väga lihtsa iseloomuga inimene, hoolimata sellest tahaks, et kõik oleks hästi ja inimesed oleks õnnelikud. aga juu vist alati nii ei saa, sest inimesed on ju lõppkokkuvõttes erinevad ja väärtustavad erinevaid asju ning prioriteededki on erinevalt paigas. näiteks on mõnel materiaalsed huvid tihtipeale üle teistest asjadest. ma ei too siinkohal näiteid. Raha on tähtis, vist on alati tähtis olnud. Aga minu jaoks mitte kõige tähtsam.
vahel on tunne, et ma ei kuulugi siia(see on siuke jutt, mida tavaliselt teismeeas kirjutatakse). ja et inimesed ei mõista mind. mu tõekspidamised on kindlad, ent tundub, et neid jagab vaid kimbuke inimesi. kui sedagi. ja suht raske on olla üksik maailmaparandaja peamiselt materialistlikus maailmas.
ja siis on veel õpetatud arusaamine, et kui sind midagi häirib, siis muuda ennast, mitte teist. muuda oma suhtumist ja siis on parem olla. aga nii ei saa. ei saa kogu aeg muutuda, siis ei olegi sind ennast olemas. vähemalt ei ole ma laidnud viisi, kuidas pidevalt muutudes jääda iseendaks.
kas selleks, et suudaks veel aastaid on vaja allavandumist? või lihtsalt veidi tolerantsemat suhtumist? või kompromisse? lõputuid kompromisse? tunnet? veendumust selle õigsuses?
või hoopis mitte?

ja ärge vaadake häirivaid filme, nad ei aita sisemiste rahutuste vastu.