nii. täna defineerus elutõde number 3:
----3-----
kui sul on paha (olla või tuju), siis pane selga võimalikult mugavad ja ilusad riided. läheb paremaks.

kavatsen täna jälle rakendada.

aa....muide, kui huvitab, siis elutõde nr 1:
----1----
pissihäda läheb ajaga ainult suuremaks

ja number kahte ma lihtsalt ei mäleta :)

ja märksõna siia juurde:
watch out what you wish for

tänane tarkus saigi otsa.
lähen loon natuke :/

kunagi ammu:

"Õhtuks oled sa raudselt armunud!"
jah. aga paraku eksis ta subjektiga

ma ei teagi, miks mul see seik meelde tuli.
sügisene õrn masekas tuleb vaikselt
varsti peab käivitama plaani talve üleelamiseks- nädalas vähemalt üks väärtfilm ära vaadata kohustuslikus korras.

On seda veel?

väga häiritud film oli täna. Oldboy. väga häiriv indeed.
üldse on kuidagi häiritud olemine.
mis siis juhtub, kui näed enda ümber märke ja ilminguid, mida ei taha näha, mis vihjavad alateadlikule suhtumisele. suhtumise muutumisele õigupoolest. ja sa annad endale aru, et neis ilminguis oled osalt süüdi sina ise.
ja arvata võib. ma ei ole väga lihtsa iseloomuga inimene, hoolimata sellest tahaks, et kõik oleks hästi ja inimesed oleks õnnelikud. aga juu vist alati nii ei saa, sest inimesed on ju lõppkokkuvõttes erinevad ja väärtustavad erinevaid asju ning prioriteededki on erinevalt paigas. näiteks on mõnel materiaalsed huvid tihtipeale üle teistest asjadest. ma ei too siinkohal näiteid. Raha on tähtis, vist on alati tähtis olnud. Aga minu jaoks mitte kõige tähtsam.
vahel on tunne, et ma ei kuulugi siia(see on siuke jutt, mida tavaliselt teismeeas kirjutatakse). ja et inimesed ei mõista mind. mu tõekspidamised on kindlad, ent tundub, et neid jagab vaid kimbuke inimesi. kui sedagi. ja suht raske on olla üksik maailmaparandaja peamiselt materialistlikus maailmas.
ja siis on veel õpetatud arusaamine, et kui sind midagi häirib, siis muuda ennast, mitte teist. muuda oma suhtumist ja siis on parem olla. aga nii ei saa. ei saa kogu aeg muutuda, siis ei olegi sind ennast olemas. vähemalt ei ole ma laidnud viisi, kuidas pidevalt muutudes jääda iseendaks.
kas selleks, et suudaks veel aastaid on vaja allavandumist? või lihtsalt veidi tolerantsemat suhtumist? või kompromisse? lõputuid kompromisse? tunnet? veendumust selle õigsuses?
või hoopis mitte?

ja ärge vaadake häirivaid filme, nad ei aita sisemiste rahutuste vastu.

Pale, Serbia, 1993:
It was so cold that ice was actually dripping from my nose. The camera felt like a dead weight, numbing my shoulder. Inside the building I could see people enjoying hot tea. It had been eight hours since my last warm moment, eight hours out here in the stinging cold and I was getting desperate. Finally the man I was waiting for stepped outside. "Sir, can we ask you a question for American News?" filled with relief I aimed the camera at his face, ready to roll. "Fuck off", he replied as his security man roughly shoved me aside.
Split, Croatia, 1994:
The military Hercules was waiting at the far end of the runway. I could barely see it, the heat waves from the scorching asphalt were blurring my sight, making the plane look like a mere mirage. Nobody to give me a lift, I would have to walk. Rucksack on my back, camera case and tripod on right shoulder, camera on the left. Estimation: 60-70 kilos. Distance: one kilometer. Temperature: 38 Celsius. Duration: For Ever.

Suffering, frustration and despair, these are just some of the things cameramen go through on a daily basis. The above are only two examples of en endless stream of miserable memories I have connected to my noble profession. Getting that one picture, that one quote often means going through hell. Yet despite all this, the amazing thing is that cameramen continue doing what they are doing. And even more amazing: that many more aspire to join our ranks.