reede, 17. juuni 2005

1.näiteks asi, mida taipasin esmaspäeval Laia peol. tol hetkel rabas mind jalust ja mujaltki.

See et maailmas on nii palju hetki, mida ei saa kunagi tunda, hetki mida sa elu sees ei tunne. Ilusaid asju, mis on sulle igavesti kättesaamatud, sest nad lihtsalt on.

Näiteks ei saa ma kunagi teada, milline võiks olla esimene suudlus, mis on ajendatud puhtast tundevoost. ei saa, sest päris esimest ma ei mäletagi, see oli lihtsalt nii triviaalne asi kuskil mingil peol, või kuskil mujal.

Ma ei saa kunagi teada, mis tunne on vaadata sügisel koduaknast põllutöömasinaid ja mis tunnet see mus tekitaks aastaid hiljem kuskil suurlinnamelud meenununa.

Ma ei saa teada, mis tunne on olla lavaka esimene kursus

Ega ka seda, kuidas oleks ärgata selle või teise inimese kõrval.

Sest kõike ei saa läbi elada ja kui jahikski neid HETKI, siis jääkski neid jahtima ja teeks vaid haiget teistele. Kui ühel õhtul mõtled, et tahaks ärgata selle inimese kõrval ja teisel õhtul mõtled, et tahaks tunda, et keegi sind tõeliselt armastab ja hoolib sust niivõrd, et...ja nii edasi.

võimatu

Ei tegelt kah...ma vahel ikka mõtlen, et mis oleks kui....
aga need on pigem oletused. o-le-tu-sed. vaid

ja neid oletusi võimaldab ohutult teha vaid see, kes, mis ja kus ma olen oma olemise protsessis.

poleks ma siin, ehk jahikski liblikaid loomaaias.

Kommentaare ei ole: