Sigade Revolutsiooni esilinastus-
palju noori, palju prominente, palju süüa juua, palju emotsioone.
tore!

aga mina olen haige. füüsiliselt...nohu ja muud toredad asjad...aga väljas on ilus ilm ja lapsed rõõmustavad ja hüplevad rõõmsalt hoides oma emmede kätt. Mina seisin bussipeatuses ja jälgisin üht sellist last ja üritasin meelde tuletada, mis tunne tal võiks olla, mis tunne mul kunagi oli, kui mina ilusal kevadpäeval rõõmust hüppasin...midagi isegi ähmaselt koitis-

all is not lost!

üks päev mõtlesin, et
FAILURE IS NOT AN OPPORTUNITY
aga samas võiks elu tsillilt võtta ja keskenduda mitte mingile suurele abstraktsele asjale (kunst vmt) vaid hoopis oma enda õnnele. On mul vaja mingit püüdlust ülla ent samas tundmata eesmärgi poole kui eraelu ja tervis sassis on?

dilemma