alati on nii, kui tegelikult on millest kirjutada ja on ka koht kuhu kirjutada, siis ei viiitsi.

aga täna käisin ma suvilas ja vanaisa juures külas. tekkis palju mõtteid. Päritolu, juurte kohta ja selle kohta, et lõppkokkuvõttes oleme me kõik oma vanemate ja vanavanemate lapsed ja mõnda asja ei saa muuta. Kas siis kui ma olen sama vana kui mu vanaisa praegu, olen ma samasugune? Ja miks inimesed oma armastust mõnikord nõnda naljakatel viisidel väljendavad?
Istusime vanaisaga elutoas ja rääkisime mingitest suhtelislt triviaalsetest asjadest, kuigi tegelik alltekst oli hoopis teine. rõõm jällenägemisest ja samas kartus, et ei näe üksteist niipea, sest elu on kuradima kiire. minul.
mõtlesin oma vanaema peale. tuletasin meelde, milline ta oli...ja paljusid asju enam ei mäletanudki. kurb. ja ma tunnen temast tegelikult siiani puudust.

elu on naljaks asi.

Mu enda elu areneb kiiresti- ülikool, töö, eraelu; tuludeklaratsioonid, esilinastused, vesipiibud, peod, kaisus ärkamised...
ja samal ajal muutub mõne inimese elu aina aeglasemaks iga päevaga...telekas, muldvana koer, lõugav raadio...

kunagi olen ma kah selline! ole mureta, me kõik oleme kunagi sellised!
ja me tegelikult armastame sind, kuigi ei oska seda alati arusaadavalt väljendada