Norra, Karasjok, kurat teab mitmes päev

"...sind peab veel defineerima"
ei vist. mnjah...ma arvan, et pole vaja siiski
Aga
Peale umbes 5t päeva internetitust jõudsime hotelli, kus on wifi. Ja ei oskagi öelda, kas ma olen selle üle rõõmus või mitte. Polaarpäev ja taevas alati olev päike on teinud oma töö ja enam ei ole vahet, kas kellaaeg näitab ööd või päeva, kas me oleme ära olnud 8 päeva või igavesti, kas meil on sõidupäev või võttepäev ja kas ja kus me magada saame. Ja see ei ole pohuismist, see on nagu pigem...maiteagi...siuke rahulik ja manana por la manana stiilis olesklemine. mitte minnalaskmine isegi. kinda hea on.
Aga Sõpradest tunnen aina teravanevat puudust tho. Väga.

Norra. päev 1

Eile tähistasime pööripäeva. Läks pööraseks. Peale kastrulitäit vana tallinnat šampaga hakkas päike loojuma. kell oli pool 1. kell 12:35 algas päikesetõus ja purupurjus fotokatega varustatud inimesed kukkusid pildistama. oli tõeliselt tapvalt ilus valgus. režiim kestis tunde ja kui magama jäin 3 paiku oli väljas ikka veel vapustav madal päike.
hommikul oli muidugi ka vapustav vaatepilt meie toas. vapustavalt veider vaatepilt

M sai põdra kätte

Halensi sügiskollektsioon

nagu J ütles, siis üldse ei koti enam. apaatia on peal ja tahaks kuskile metsa ära minna ja olla seal. eelistatavalt kaaameraga, kuigi peale 2t mitte nii väga ilusti jäädvustunud päikesetõusu tekitab seegi ausalt öeldes pigem frustratsiooni.
või veel parem. sõidaks kohe itaaliasse ära. vot. mägikülla ja vaataks lakkamatult merd ja libistaks veini.
ja kui juba vingumiseks läks, siis täisväärtuslikku suhet tahaks kah palun. materiaalselt kindlustatud härrasmehega. Inteligentse ja toredaga, kellele meeldivad lapsed ja loomad ja reisida ja kvaliteetfilmid ja hea muusika. Aga tundub,et kui ehk selliseid ongi, siis ei ole nad saadaval.
taff lakk

aga oma inimesed, oma sõbrad, oma pere on kõige tähtsamad. naljakas, sellele arusaamale jõudmine võtab vahel üllatavalt tobedalt kaua aega.

insomnia ja hapuoblikad

muldkatus


500 aastane puit


Norra F(j)ord

...ja nad on kusjuures siiani koos

ükspäev juhtus selline asi et...

vanakooli mäed

nice ass



lätsutame

sattusin täna lappama vanu fotoalbumeid ja enam ma üldse ei imesta, miks mul põhikoolis ja keskkoolis poistega eriti hästi ei läinud. Pigem imestan ma seda, miks keegi nii koledale tüdrukule halastuslasku kõhtu ei teinud :)
sellele postile ma igaks juhuks fotot ei lisa, las need jääda vanade tolmuste albumite vahele

ära hõiska enne õhtut...

...eksole



tänase veel suhtelistl koitva päeva jooksul on jõudnud juba kaks väga šarmaaaantset, väga austusvääärset ja väga aukartust tekitavat autoriteeti ja muidu head meest rääkida armastusest. küll naljaga pooleks arvatavasti, aga däääm kuidas see ikka mõjub, eriti kui selline asi tuleb eesti mehe suust.
džiiiizes kraist, elu on vahel ikka ilus :)

täna tekkis päris mitu mõtet

Paraku suudan jätkuvalt käituda ebaadekvaatselt vastates iroonilis-sarkastilises võtmes mulle tühjadena näivatele ilusatele sõnadele. Kuigi võib-olla on need tõesi siiralt öeldud sõnad. Aga ma ei suuda vastu võtta siukseid suuri ja niiiiiii iiiilusaid sõnu. Ma tahan päriselt uskuda neid sõnu. päriselt päriselt päriselt. Või ehk on viga hoopis minus ja selles, et osad naised on harjunud keskpärase ja külma kohtlemisega meeste poolt ja kui keegi avab neile autouksi või pakub istet, hakatakse kohe mõtlema, et issand, mis see mees nüüd must tahab, ega ma ometi ei pea temaga nüüd magama selle pärast?

kogu aeg on mingi veider vajadus olla iseseisev, isemajandav. sest äkki harjub hea eluga ära ja kui siis midagi juhtub, ei suuda enam ise hakkama saada. parem on kohe mugavused välistada ja mitte lasta endale ligi. mh? kõlab nagu ratsionaalne mõte, või mis?

vaaaalgeid roooooseeee....

Ei suutnud jääda apoliitiliseks ja läksin provokatsiooniga kaasa. Otsustasin, et võiks ju rahu märgina viia aljooša juurde valgeid lilli. Ja niipea, kui olin oma 3 valget krüsanteemi(???) asetanud tulipunaste nelkide ja veidi vähem punaste nartsisside vahele lendas kohe üks soome MTV3 reportertšikk peale. küsis kas räägin inglise keelt ja kas ta saab intekat teha. fkoors! Siuke tsikk, kes tegi Sony d150'ga, ise oli operaator, ja ise küsis. Juba raske variant muidugi, aga kuidagi tegime ära.
Siis tekkis inteka ajal sinna veel üks saksa kanal, kes tahtis kah rääkida. Hea reporter oli, mingi vanem saksa mees, aga suurepärase inglise keelega. Esitas küll siukseid põhiküsimusi, nagu et mis sa arvad, kas rahutused korduvad ja kas sulle meeldib aljooša uus koht jne, aga küsimused ise olid nii hästi formuleeritud, et neile oli kerge vastata- konkreetsed, üheselt mõistetavad ja ta andis kohe ka põhiterminoloogia vastajale kätte. Kodutöö oli tal igatahes tehtud. mõnus!
Kalmistul ja selle ümbruses oli muidugi meeletu rahvamass, inimesed olid vist töölt vaba päeva võtnud ja peredega sinna siirdunud. Parkimisega, nagu ikka Tallinnas kombeks oli suuri raskusi, kõik teeääred olid autosid paksult täis. Osa, veidi ettenägelikumaid inimesi, tuli taksodega. Väravas ulatas mingi vanem meesterahvas sissetulijatele lahkelt punaseid nelke, millest ma viisakalt vene keeles keeldusin. nelgid ei olnud päris see teema. Aljoošal oli aga tõeline pidupäev, vähe sellest, et selle ausamba juurde ei ole vist eales nii palju lilli toodud, ega seda üldse nii palju inimesi korraga külastanud, pildistas teda lisaks kõigele ka vädetavalt 1/3 sealviibijatest moodustav Meedia ja edastas igale poole üle maailma. Päris kift oli neid kõiki vaadata, uurida mis kanal mis kaameraga teeb ja avastada rõõmuga, et ka mõned kontoriinimesed on võtteplatsil aktsioonis helimeeste rollis.
aga üldises planis olen jätkuvalt ehk liialt naiivne, aga siiski loodan. sest ega midagi muud lihtsalt üle ei jää. minu valged lilled on igatahes asetatud.

basiilikupoisid

uus lemmik-spidercam

olin 3 päeva ilma arvutita. Jummalast veider tunne oli, eile õhtul ei osanud enam midagi muud teha ja kell 10 ja läksin magama. Kõik plaadid on juba ära kuulatud, vhsilt filme ei viitsinud enam vaadata, raamatut lugedes oleks nii kui nii uni tulnud.
ja ühtlasi, oma suures arvutituses, istutasin basiilikuid ümber. nüüd on mu aknalaua peal 5 savipotti 5 pisikese basiilikutaimega. Ühtlasi pean nüüd plaani, kust saada piparmündiseemneid ja tüümiani ja koreandrit ja midagi veel. aa...lavendlit vot. ja siis võiks teha neist õlisid ja pestosid ja veini ja raviteesid. kui viitsiks.
ja kui kõik hästi läheb, siis pannakse meie vannitoa põrandale täna lõpuks ka kivid, mis siis tähendab seda, et homme panevad nad juba plaadid seina ja kaugel seegi aeg on, kui vannituba lõpuks valmis saab. siis saab jälle dušši all käia. jee.
üldiselt on kuidagi kurb olla ja tahaks, et tuleks juba 10s mai. siis on palgapäev ja siis on 9s mai läbi selleks aastaks. ja peale selle kõige tahaks ikkagi oma pesa. aga selleni on veel aega vististi.

That closet door in your bedroom leads to the gates of Hell. Don't go there.












'A quick family snapshot in front of the latest scene of a terrorist attack may became a treasured family keepsake that will preserve precious memories for years to come.














If the weather is overcast with dark skies, look for worms in the grass.



http://www.safenow.org/
Andekas ;)

uuuuu..UuUuuu

http://orants.planet.ee/mutant_eliit

party like its 1984....

...ei 1999

no savi

mutant on täna.
eliit on täna.
eliit!

pidu

pöörane

vahel lihtsalt lähvad asjad pööraseks. ja vahel on see nii jube hea, et raske on kirjeldada kui hea see on. või noh vahel on nii hea, et ei suuda sel pöörasuse hetkel üldse mõeldagi eriti kainelt, rääkimata mingist loogilisest mõtteväljendusest.
ja vahel ei ole nii hea
ja vahel on hommikul...pusle.
Näiteks laupäeva hommikul kell 11:40 räige peavaluga ärgates, peale ilgelt kibedat ibuprofeeni, mida oli vaja miskipärast närida, meenus mulle, et kõigest paar tundi tagasi olin paljajalu tantsinud ja teinud suitsu nii, nagu pole seda kunagi varem teinud- sigaret sigareti järel lihtsalt ahnelt järjest tõmmanud. nagu mingi tõsine 20 aastase staažiga ahelsuitsetaja. veider, kuskohalt vahel pidurid maha lähevad.
ja ühel öösel nägime kaht rebast otse suurel sõiduteel sebimas. ja nad olid üksteisega nii hõivatud, et ei pannud autosid üldse tähele. näe, vaata, armastus.

täna vaatasin meie kontori mehi ja tabasin end mõttelt, et täpselt samad misanstseenid ja tüübid on olemas ka kuskil väikeses kontoris keset Manhattanit. Aint et seal on tüübid värvikamad, elavamad ja elutempo kiirem ja karmim.
ja tekkiski tahtmine minna NYsse, üürida endale mingi pisike katuseateljee, laudpõrandaga ofkoors, ja astuda sisse näiteks NY Film Academysse.
ja vot seal teeks ma igavesti Suurt Kunsti ja tunneks elust tõeliselt rõõmu ja ei kahtleks kunagi tehtavates otsustes. Seal, jah, seal...

suutmatus rääkida...

...mõistlikku juttu.
Eile tegin päris mitu pilti, aga pildistamise protsessis selgus muidugi, et fotografeerimine ei ole sugugi lihtsam kui videografeerimine. pigem vastupidi. päris mitu korda ohkasin ja mõtlesin, et miks ei ole mul käes xdcam.
mage

Tere, mina olen A ja mul on ületöötamise probleem. Ühtlasi kannatan liigse alkoholilembuse ja suurenenud tähelepanuvajaduse all. Aga muidu läheb mul hästi. Ei kurda eriti. Tavaliselt

Olen täna ära joonud ühe jäätee, veepudeli, 2 red bulli ja tunnen, et kui KOHE midagi juua ei saa, siis on ikka lõpp käes kah. Samuti on raskusi tööle kontsentreerumises ja adekvaatse jutu ajamises. Veel ei ole peojärgse päeva tipp kätte jõudnud ja enne selle saabumist saaks veel tööd ju teha küll, eriti arvestades sellega, et täna on ühe pisikese dvd kaamera review tähtaeg. Hoolimata sellest istun tuima näoga niisama, unistan seljankast ja energiajoogist ja ootan, kuni tänane päev oma vääramatu lõpu leiab. või väärimatu. ootan kuni saabub doom.

mitte see mäng.

telekampsunid ja siis see teine diip asi, mis mul meelest läks

uskumatu, aga ma võtsingi lõpuks endal 2.5 päeva vabaks ja sõitsin suvilasse ära. ja hea oli. päris. selles mõttes, et seal oli külm ja väiksed sugulased olid sügisel ärasõites jätnud endast maha ilge "loomingulise" läbu ja peal selle olid igal pool olid hiirejunnid ja vett sai ainult üle koera üleskaevatud õue kaevust ja see oli jääkülm ja vets oli üle teise õue ja prillaud oli võõrastavalt jäine ja öösel oli kottpime ja hiirvaikne. ja kui ma lasin korraks süsimusta koera hetkeks kottpimedasse õue jooksma, siis oli tõsiseid raskusi tema ülesleidmisega. tal on nimelt juba natuke raskusi nägemise ja kuulmisega, nii et kutsumisest ei olnud kah absull abi. lõpuks nägin ta ikkagi ära, sest ta oli mustem kui pimedus. suht sürr.
novot. aga jube hea oli. ja asja krooniks oli muidugi see, kui telefoni aku sai viimasel päeval tühjaks. I helistas ja küsis viisakusest, sissejuhatuseks mingile töisele asjale, et noh, kuidas sul läheb ja mina vastasin, et hästi, puhkan. ja TÄPSELT peale seda lauset kukkus telefon ära. darn. see kõlas nii ülbelt, et mulle hakkas meeldima. nii tegelt peakski tegema, kui sulle töise asja pärast puhkuse ajal helistatakse, et paned telefoni lihtsalt ülbelt kinni. see on mumeelest jumala okei.

Ja siis, kui eile tulime Jga purjakil koju, arutasime teel rajult telekampsuni nähtust ja otsustasime, et kuigi Cosmo mingi testi põhjal selgus, et tema "päris" vanus on 26 ja minu oma 29, ei saa meist ikkagi kunagi väsinud ja frustreerunud sootuid telekampsuneid. Et me käime ikkagi solaariumis ja teeme jõudumööda meiki ja kanname seelikuid ja naerame ja teeme nalja ja pidutseme ja oleme Naised nii palju kui meil parasjagu tuju on. sest muidu on lihtsalt nõme ja telemaja seinad imevad endasse meiegi nooruse ja ilu.

Teller tegi pildi

vaatasin täna ära lõpuks selle filmi:

Kusjuures filmi alguses vaatasin seda ühe ja siis kuskilt keskelt, peale Paolo Conte täiesti fenomenaalset laulu natuke juba teise pilguga.
mitte et ma saaks midagigi abieludest ja nende olemusest aru. või veel vähem lastest ja nende sünnitamisest ja isaduse hirmudest. aga mehe ja naise vahelisele suhtele sain ma küll pihta. ja vististi paremini kui siis kui K ja M selle DVD mulle sünnaks kinkisid.
seoses selle filmiga tuli mul meelde lause, mille ütles mulle kunagi mu Hispaania onu.
Nimelt, et mehed ei jäta kunagi naist niisama maha, ilma et keegi teine neid kuskil teises kohas juba ei ootaks.

juhtmed

eile jooksis juhe kokku. aga mitte lihtsalt mõtted ei jooksnud kokku vaid nagu...päev jooksis kokku. kõik avastasid, et ma võiks igast asju teha ja mina blokkisin, sest mul on juba asju teha. ja siis jooksiski kokku. R vihastas mu peale esimest korda varjamatult. ta ei ole siuke inimene, kes eriti ütleks näkku, mis ta sust arvab, ta pigem meelitab ja kiidab ja see taktika on ikka tõhusam ju. ja kui kirub, siis ... salaja. aga eile viskas tal küll kopa ette. ja vbla ongi hea, et viskas. mind ehmatas küll ära ja puudutas ammu kuskile ära kadunud südametunnistust. Krt, ilma südametunnistuseta on ikka liiga mugav elu. ei süvene, ei põe, lihtslat toodad. kui toodad.

ja siis vahepeal õnnestus mul BECi väikse Sonyga teha intekaid. Esiteks tuli Indrek Tarand umbes pool tundi varem kohale, mis tähendas läbi linna kihutamist ja läbi telemaja jooksmist seljas kaamera, statiiv ja valguskohver. jõudsin täpselt õigeks ajaks. AGA keegi oli kaamera sisse jätnud, nii et meil ei olnud ühtegi piisavalt täis akut. Manasin näole oma kõige malbema naeratuse, vabandasin ja ütlesin, et üks hetk ma tulen kohe tagasi ja jooksin täiega terevisiooni tuppa. uks kinni. jooksin tagasi, naeratasin malbelt, natuke näost õhetavalt ja küsisin Klt võtit. jooksin täiega terevisiooni tuppa. leidsin laadija, aga seda juhet, mis sealt otse kaamerasse läheb polnud. paanika. jooksin täiega opekate tuppa. R(see teine R) vaatas hämmingus kuidas ma juba ilma malbe naeratuseta toas ringi tormasin ja omaette ropendasin. väikseid akusid polnud. paanika. jooksin täiega M ja J tuppa. uks kinni. PAANIKA. koputasin ja lõhkusin. null vastust. PAAAANIKA. vsjo. intekas jääb ära. uks avaneb..noh, mis tahad. akut on sul? jah. võta. tänks, oled elupäästja! tagasi stuudiosse.

pingutatud malbel naeratusel ja üleni higisena sisenesin stuudiosse, panin kaamerale aku taha ja nentisin omaette, et raadiomikkri aku ei pea küll seda intekat küll vastu. ega ei pidanudki. fakk ja kaos. juhtmenu** ja sõnad ei jää pähe. kuidagi tegime selle inteka siiski ära ja heli jäi isegi enam-vähem peale. suurem nikerdamine jälle, sest BECi kaameral ei ole ka tavalist suunakat mitte. mine veel võõra tehnikaga välja.

ja siis täna avastasin, et mõned mehed lihtsalt ei oska ikka üldse olla. solvu kui tahad, aga see on minu arvamus ja ma ei viitsi suga vaielda, seda enam, et ma enam ei pea.

Mehed, rohkem džentelmenlust!