täna kuulsin uut väljendit- lohakas kepp. vähemalt kõla on sel huvitav, muu kohta ei oska midagi öelda :)

maisuuuuda

vsjo. väss on kallal ja enam ei saa ilma energiajoogita olla. eile laksisin 2 red bulli sisse ja ühe kabanossi ja siis tiksusin kopli mahajäetud slummides ja hiljem valimisstuudio otseetrisse. ületöötamise vist ainus pluss on see, et sa lakkad mõtlemast mingi hetk. toodadtoodadtoodad. tähendab iseenesest ei olegi see eriline pluss, aga ma arvan, et kui oleks eile süvenenud täiega nii narkomaanide kummitustega täiesti segipööratud ja kustud korterisse, mida pakutakse emale, kes kasvatab üksi 5t pisikest last, kellest noorem on vaid paari kuune.....kui ma oleks seda täie hingega võtnud ja siis pidanud kuulama ja süvenema sellesse paska, mida õhtul etv otseetris 8 paksu täissöönud poliitikut suust välja ajasid...siis ma oleks neile kallale läinud ausõna. ja siis ei oleks mind enam kottind, et on otseeter ja et arvatavasti keelataks igaveseks etvs otseetri poliitikasaated ilma turvameesteta ja et mu vanamehed saatuks selle pärast igavesest ajast igavesti põlu alla.
Aga kui hakata mõtlema, siis elu ON lihtsalt karm ja ebaõiglane. sellele ei tohi anult mõelda, tuleb mõleda headele asjadele, sest vastasel juhul lämmatab see masendus lihtsalt ära. ja nii ma tunnengi rõõmu oma zombieolekust. tunnen rõõmu, et kui ma teen minimalse pealiigutuse, siis näen kuidas lumehelbed piinlikult aeglaselt lendavad katustelt päiksesse. ja tunnen rõõmu. ja ei morjendu igavesest remondist ja puhkamata jäänud päevadest ja.....sellest, et mul ei ole 24.ks midagi selga panna
džiises kraist.

Jänks käskis blogi täita

...aga käskisid ju ;)

Ilus ilm on täna, vat mis. Võrratu! kui nüüd olla lootusetu romantik, siis ma ütleks, et hing jääb kinni, kui vaadata suuri aeglaselt lendlevaid lumehelbeid päikses.

krt mõttelõng katkes ära.
ja vat nii ongi, kallis J, mõte ei jookse ja kui jooksebki, siis ei suuda mõistlikku juttu ajada. lausa hirmutav. aga eks ma sulle kunagi veiniklaasi taga räägin ära. kui olen ise selgusele jõudnud. mida iseenesest ei juhtu vist kunagi :P
sitt värk

sõbrapäev möödus sujuvalt.
ei mingeid pingeid ja paanilist kingituse jahtimist seekord. rahulik, vbla selle pärast natukene kurbki. kindlasti.

meil kontorist sõitsid kõik berliini, festivalile. juba eile võtsime Heikiga sümboolse kakao viskiga ja siis saatsin ta takso peale ja temagi kadus saksamaa poole. Täna ei olnud kell 10:56 kontoris kedagi. ukski oli lukus. Kassid läinud, hiirtel pidu. Julgesin lõpuks avada ühe Ice pudeli, mis oli seisnud juba nädalaid meie kapis. nüüd on see peaaegu otsas ja 2 tükki on veel ees. Need jäävad tulevikku. Teistele.
sain minagi eile šokolaadi. natuke pagaripoistelt väikse halturtšiku ja sõbrapäeva eest ja natke hooopis teisest maailmast. hoopist teiste väärtushinnangute, arusaamade, kommete, riietuse, poodide, mõtete, mälestuse, kogemuste, harjumuste maailmast. Hoopis eemalt, aga tegelikult lähemalt kui arvata julgekski.
Igatahes oli eile rahulik ja meeldiv.
Ja täna olin jälle sunnitud pesema pead kausis, sest kuum vesi sai meie paneelmajast järjekordselt lihtsalt otsa.

Жизнь надо прожить так что бы потом не было мучительно больно за бесцельно прожытые годы

Selgunud on kurb tõsiasi, et mul on peas nii palju mõtteid, et ei viitsi maha istuda ja neid selgeks mõelda ja siis siia kirjutada.
Aga kevadet tahaks küll juba. Ma tean, et liiga vara, aga tahaks juba värskust ja rahutust ja müstilisi lõhnu öhe. Oo, ma tean, et kevad ei jää tulemata. Tunnen seda.

pirsmavestlused

Täna küsis mult Prismas müüa dokumenti, kui hakkliha ja spagettidega koos ostsin ka pudeli punast veini.
Ma siis naeratasin, ulatasin oma ID ja tänasin komplimendi eest.
Selle peale ütles müüa, vanem slaavi naisterahvas, et jumal küll, mis siis ikka, noor ilus ja värske inimene, et 30seltki küsitakse teilt raudselt dokumenti.
Ja nii mu tuju heaks läkski :) et mitte nagu need 2 esimest omadust ei meelitand niivõrd, kui just see värskuse aspekt....
Hetkeks läkski meelest see, et mul siiani tegemata üks eelarve, mille tähtaeg oli täna, et homme ja ülehomme on põrgulikult pikad ja kurnavad tööpäevad, et teisipäevasest kultuuripeost saati on mul ikka veel selga valus ja külmetus vist kah veel, et emotsioonid on absoluutselt ebastabiilselt kõikuvad viimasel ajal, et...et mulle helistas juba R ja küsis, et millal kurat ma tööle tagasi tulen.
Naeratasin ja kõndisin lumesopasele tänavale. Tänase päeva meeldiv üllatushetk oli see.

Aga õhtul on plaanis spagetti bolognese ja mõnus tsill vanade tuttavatega. Ei klatši telerahvast täna minagi.