TÕESTUS

Kui ma sügisel telle läksin, siis pidin tõestama tervele toatäiele meestele(25 tükki oli neid seal), et ma ei ole mingi suvaline imelike tujudega tsikk, kes tuli niisama eemalt kaameraid vaatama, vaid võtab asja tõsiselt. Neil meestel oli kunagi põhimõte, et sinna kollektiivi ei võeta juute, homosid, karsklasi, venelasi ja naisi.

Nüüd on peaaegu suvi ja telemajas ei vaadata mind enam eriti kui võõrast nähtust.

Nüüd on peaaegu suvi ja pean tõestama oma kõige lähedasematele inimestele, oma kursale, et ei ole lihtsalt mingi imelike tujudega tsikk, kes ainult saadab kaamerat ja ei ole huvitatud sellega töötamisest. See on nii veider, et nüüd järsku olen neile, teile, lihtsalt tellitav ja produtsendi kaudu suheldav. Ja platsil pakutakse pigem "huvitavamat tööd".
Ega ma kurja pärast, ei, lihtsalt see on nii uus ja nii kummastav...


Kes ütles et elu peab lihtne olema?

mu skeptiline suhtumine arstidesse jätkub ja tundub, et see ei taandu nii pea, kui üldse.

Käisin eile kahenädalase köhaga oma perearsti juures. Ta kuulas mu ära ja kirjutas kohe nii allergia kui põletiku vastu ravimid. Sest kurat seda teab, mis mind täpselt vaevab. Ja alles siis, kui oli ravimid kirjutanud, saatis mind analüüse tegema. et noh....loogiline ju....

Analüüsidest selgus, et veri on mul jummalast okei, allergiaid ei ole ja et kopsupõletiku asemel on mul kõigest bronhiit. Küsisin talt veel üle, et kas ma pean ikka sööma antibiootikume, kuigi enam selleks nagu põhjust pole. siis ta vastas, et söö ikka, ega nad tugevad pole.

Otsisin siis netist, et millega veel saab haigust ravida ja ainus, mis selgus on see, et bronhiiti ei ole tarvis antibiootikumiega ravida, kui just ei ole tegu mädaneva bronhiidiga.

mina võta kinni, mida need arstid mõtlevad.