oo!!
keegi, kes varjab end musta marekri nime taha, loeb seda logi!
it's not dead after all!

Tead, vabandan. tõesti. aga ma olen laisk. väga. ja ei suuda enda sundida kirjutama siis, kui mul pole selleks tuju.

Tuju jällegi tuleb tavaliselt siis, kui on masendus. noh ju siit võiks järeldada, et mul on viimasel ajal hästi läinud.

veidi.

--------------------------------------------------------------------------------------

tegelt tahtsin siia kirjutada, et elu on täis üllatusi.
näiteks pohmellis poisi välkidee, et võiks kolida ühe kursaõe juurde ja elada tema vanemate kulul. iseenesest tundub süütu, kui mitte teada, kes see on. ei peagi. ja jumala eest, ma ei taha anda hinnanguid, isegi kui nii juhtub olema.

aga lohutuseks kõigele sellele tabas mind täna lohutav mõte tehes intervjuud(ma tean, on ebaprofessionaalne mõelda teisi mõtteid võtte ajal). Nimelt unustasin ma intervjueeritava tarka ja erudeeritud juttu kunstist/kultuurist/ajaloost kuulates oma mure, mis enne tundus suur ja pea et ületamatu.

nii et noored, KUNST on suurem kui teie argimured ja isiklikud probleemid!
KUNST on lahe!


filmikunst ;)

ahjaa,
kui ma juba kirjutan

kõigi eelduste kohaselt lendan keset suve San Franciscosse!






dig this

eelnevad 4 kuud oli lebo

L----E----B-----O-------

suhteliselt igas plaanis.
vahel oli LIHTSALT igav. ja suureest viitsimatusest ei viitsind teha asjugi, mis vajalikud olid. tobe.

ja nüüd eelmine nädal oli kiire(igast väljakolimised, raha maksmised ja mu paanika) ja see nädal on lihtlalt supersonic. ja järgmine kah suhtelislt.

moraal:
iga lebotatud hetke eest kannad perspektiivis karistust.